VO2 max testiga kontrollin oma ratta- ja jooksuvormi hetkeseisu ja saan teada, kas liigun treeningutega õiges suunas. See test annab teatud mõttes tagasisidet ka mu tervisliku seisundi kohta - st kui midagi on viltu, siis peaks see selgesti ka võimekuses kajastuma. Möödunud neljapäeval käisin Silva juures Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis jooksutesti tegemas. Tulemused andsid rohket põhjust rahuloluks, sest võrreldes mais tehtud testiga on areng olnud märkimisväärne.

Mais tehtud VO2 max test nägi välja järgmine: test jooksulindil algas 8 km/h kiirusega (tõusunurk 1%) ning täpselt iga 3 minuti tagant tõsteti kiirust 2 km/h võrra. Kiirus kasvas kuni 18 km/h ning pärast selle kiirusega 3 minutit jooksmist, hakati sama kiiruse juures iga 1 minuti tagant tõusunurka 1% jagu kasvatama. Test kestis maksimaalse suutlikkuseni. Selle testi eel mõõdeti mu kehakaaluks 75,1 kg.

Millised olid mais tehtud testi tulemused? Test kestis täpselt 25 minutit, millest esimesed 3 minutit tuli mööda saata lihtsalt seistes. Seega jooksuaeg kokku oli 22 minutit. 18 km/h (3.20 per/km) kiirust suutsin taluda 7 minutit ja kaldenurk jõudis kasvada 5%ni. Kõrgeimaks VO2 max näitajaks fikseeris masin 5034 ml/min, mis kehakaalu arvesse võetuna tähendas näitu 67 ml/min/kg. Kõrgeimast näidust lähtumine ei ole aga kõik see täpsem, kui selles suurusjärgus näit tuvastati üksnes korra. Näiteks minul tuvastas masin 5-sekundiliste intervallide tagant üksnes ühel korral 67 ja sellele järgnenud kõrgeim näit oli 65,7. Sellisel juhul on mõistlik otsida testivastustest üles kõige kõrgemad V02 max näidud ja võtta näiteks 5 järjestikuse näidu keskmine. Selliselt toimides sain ma kõnealuse testi tulemusteks 4935 ml/min ja  65,7 ml/min/kg.

Eelmisel nädalal sai sarnane test uuesti ette võetud - ainult kiirust sai veidi muudetud, et test liiga pikaks ei veniks. Seekordne test algas kiirusega 9 km/h ja kiirus kasvas varasema 18 km/h asemel 19ne km/h. Kiiruse muutmine õigustas end igati, sest see test kestis suuremate kiiruste juures ajaliselt tervelt 1 minut ja 15 sekundit isegi kauem kui varasem test. Näiteks selle testi raames suutsin ma kiirust 19 km/h (3.09 per/km) taluda 8 minutit ja 15 sekundit, kusjuures tõusunurk tõsteti lõpuks 7%-ni. Kui oleksime jäänud eelmise testi kiiruste juurde, siis oleks see liiga pikaks võinud minna, mis ei ole VO2 max testi mõttega kooskõlas.

Milline mu jooksuvõimekus hetkel siis on? Seis on parem, kui kunagi varem. Kõrgeimaks VO2 max näiduks mõõdeti mul 5367 ml/min, mis kehakaalu arvestades on 73,8 ml/min/kg. Kui ka selle testi puhul rakendada sama põhimõtet ja võtta aluseks viie kõrgeima näidu aritmeetiline keskmine, siis saab öelda, et seekordse testi VO2 max tulemused on vastavalt 5139 ja 70,7. Seega kui neid näitusid varasema testi tulemustega kõrvutada, nähtub, et mõlemad näidud on oluliselt kasvanud. Kehakaalust sõltuva VO2 max näidu hüppeline kasv 65,7-lt 70,7-ni on hea kinnitus sellest, kuidas kaalulangus on suurendanud mu jooksuvõimekust. 

Usun, et minu puhul on üksnes kehakaalu langusega võimalik veel veidi oma jooksuvõimekust kasvatada. Hetkel olengi otsimas seda ideaalset kaalunumbrit, kus jooksuvõimekus oleks maksimaalne. Plaan on kaal langetada 70 kg juurde ja siis uuesti testida, kui suurt positiivset mõju see avaldab. Hoian tulemustega ka sind kursis. Tänase seisuga kaalusin 71,8 kg ning loodan hiljemalt veebruariks olla soovitud numbri juures.

VO2 max testiga saab kindlaks määrata, kus asuvad su aeroobne ja anaeroobne lävi. Kuna olen aja jooksul end tundma õppinud, siis aeroobse läve tunnetamisega mul probleeme ei ole ja seepärast ma seda ka testi raames tuvastada ei soovi. Küll aga huvitab mind anaeroobse läve näitaja, sest selle järgi ma planeerin enda raskeid lõigutreeninguid. Viimase testiga sain teada, et mu anaeroobne lävi jõuab kätte pulsi 175 juures.

Lõpetuseks lisan lühivideo jooksutestist, millelt näed, kuidas jooksulindil 19 km/h kiirusega liikumine kõrvaltvaatajale paistab.